kehafossiilideks

Kehafossiilid ehk body fossils on fossiilid, mis säilitavad organisme keha struktuuri või selle suuremaid kehaosi. Need annavad otsese vaateorganismide kujutisele, suurusele ja mõnikord ka elustiilile, ning moodustavad paleontoloogia peamise allika, millega uuritakse vana elu. Kehafossiilideks tunnistatakse sageli luud, kilbid, karvad, nühijad või muud kõvad jämedamad kuded, kuid mõnikord säilivad ka pehmed koed, kui säilitusolud on erakordsed. Jäljefossiilid, vastandina, kujutavad organismide tegevuse või elukeskkonna märke (nt jäljed, puurmu, koobasstruktuurid), mitte keha enda struktuuri.

Fossiilide teke kehast toimub peamiselt kolme peamise mehhanismi kaudu. Permineraalumine ehk permineraliseerumine, kus orgaaniline koe täidetakse järk-järgult mineraalidega ja säilib algse mustri järgi; asendus, kus orgaaniline materjal asendub mineraalidega; ning karboniseerumine ja muud kergemad säilitusvormid, mis jätavad kehakaare või detailid jäljeks kivisele mineviku. Lisaks võivad kehafossiilid tekkida läbi jäätumise, kvartsistumise või teistes keskkondades toimuvate pikaajaliste keemiliste protsesside.

Säilivus on tugevalt kontekstisõltuv. Kõvad kehaosad säilivad paremini kui pehmed koed, ja säilitus sõltub keskkonnast: kiiresti mattuvad settekihid, madal hapnik ning minimaalse mikrobioloogilise lagunemise tingimused suurendavad tõenäosust, et keha jääb kivistuma. Lagerstätten tüüpi säilituspiirkonnad võivad pakkuda erakordselt hästi säilinud kehafossiile ja seega laialdast teavet organismide anatoomia kohta.

Kehafossiilide tähtsus seisneb nende võimaluses taastada vanade liikide morfoloogia, evolutsioonilised muutused ja varasemad ökoloogilised kooslused, kuigi säilivus- ja valikugasud piiravad täielikku pilt. Nad on võrreldes jäljefossiilidega tavaliselt otsesed tõendid bioloogilisest vormist, mitte tegevusest või käitumisest.