keeleplaneerimises

Keeleplaneerimises on tegemist teaduse ja praktika kogumikuga, mis tegeleb teadlikult keele kasutamise, arendamise ja staatuse kujundamisega ühiskonnas. Selle eesmärk on parandada keelelist suhtlust, tagada keele mitmekesisuse säilimine ning suurendada keelte kasutusvõimalusi erinevates valdkondades.

Peamised planeerimise tüüpide rühmad on statusplaneerimine (keele staatuse ja tunnustuse kujundamine riigi või kogukonna tasandil), korpusplaneerimine (normide, õigekirja, grammatika ja terminoloogia standardiseerimine) ning omanduspõhine planeerimine (keeleõppe ja -õppematerjalide korraldamine).

Protsess hõlmab uuringuid ja andmete kogumist, poliitika kujundamist, rakendamist ja hindamist. Osapooled võivad olla riiklikud või kohalike omavalitsuste asutused, haridus- ja kultuuriorganisatsioonid, keelestatus huvigrupid, teadlased, koolid ning kogukondade esindajad.

Rakendusvaldkonnad hõlmavad kirjakeele standardide kehtestamist (õigekiri, grammatika ja terminoloogia), keeleseaduste väljatöötamist, keeleõppeprogrammide kujundamist ning meedia- ja digitaaltehnoloogiate arendamist.

Väljakutsed hõlmavad poliitilisi ja rahastamisalaseid piiranguid, globaliseerumist, multilinguaalsust ja digitaalseid muutusi, ning vajadust tasakaalustada keelte kasutust ja kultuurilise identiteedi kaitset.

Keeleplaneerimine on seotud sotsiokultuurilise lingvistikaga, hariduse ja avaliku poliitikaga ning selle tulemused kajastuvad keeleõppes, meedias ja tehnoloogiliste lahenduste arengus.