kaugküttevõrku

Kaugküttevõrk on soojusvõrk, mis toob sooja vee või auru keskse tootmiskoha kaudu hoonetesse ning avalikesse ruumidesse läbi isolatsiooniga kaetud torustiku. Võrk ühendab tootmiskoha (nt CHP- või katlamaja) koos peavõrkudega ja jaotusvõrgu ning lõpukasutajate soojusjaotussüsteemidega. Sõltuvalt süsteemist võib sooja ühtlaselt edastada nii kütteks kui ka tarbesoojenduseks.

Võrgu struktuur koosneb peavõrgust, mis kannab sooja otse suuremaulatuses ningotusvõrkudesse, ja lõppkasutajate hoonete ningotusvõrkudest ja soojusjaotusseadmetest. Hoonetes kasutatakse soojusvaheteid, et anda soojus hoone küttesüsteemile ja tarbesoeale. Tootmise ja tarbimise vahel juhitakse ja mõõdetakse ning seega korraldatakse ka tarbimisarved.

Energiaallikad kaugküttevõrgu jaoks võivad olla mitmekesised: kombineeritud soojuse ning võimsusega tootmiskeskused (CHP), biomass, maagaas, fossiilkütused, jäätmetest saadav soojus ning vajadusel külmkäideliselt tagasi toodetud soojus. Tänapäevaste võrkude eesmärk on suurendada suuremahulist efektiivsust, vähendada heitkoguseid ning võimaldada integreerida taastuvaid ja lõunaallikaid. Ümberkujundamine ja moderniseerimine hõlmab madalama temperatuuriga võrkude kasutuselevõttu, digitaliseerimist ning paremat sobivust taastuvenergia allikatega.

Eelistused ja väljakutsed hõlmavad investeerimiskulusid, torustiku soojuskaotusi ning võrkude töökindluse tagamist, samuti tarbijate hindade läbipaistvust ja tootmisekohtade elujõulisust.