kaardistavkaardistamine

Kaardistavkaardistamine on eestikeelne mõiste, mida käsitleb sageli kui neologismi või mängulist terminii, mis viitab meta-kartograafia ideele. See kirjeldab kontseptsiooni, kus kaardistamisprotsessi või kartograafilist töövoogu kirjeldatakse, analüüsitakse või kaardistatakse ise oma raamistiku ja viiside kaudu. Lühidalt võib öelda, et tegemist on kartograafia self-reflectiivse ehk iseenda kaardistamisega.

Etymoloogia ja vormistamine. Sõna koosneb põhielemendist kaardistamine (maping, cartography) ning sellele lisatud atribatiivse vormi kaardistav ja liigendatud vormi kaardistavkaardistamine kordusega sõnakujus. Selline kordus võib rõhutada meta-kartograafia aspekti või keelestatuse mängivust. Üldisel tasandil on tegemist terminoloogilise ning mitte laialdaselt levinud nähtusega, mida kasutatakse peamiselt teoreetilises kontekstis või keelelise huumori ning tähelepanu juhtimiseks.

Kasutus ja tähendus. Kaardistavkaardistamist võib käsitleda kui viisi, kuidas kartograafia iseifraktsiooni ja kartograafilisi töövahendeid (andmete kogumine, projektsioonid, visuaalne esitlus) kujutatakse või analüüsitakse graafilises või narratiivses vormis. See sobib kontekstidesse nagu kartograafia teooria, GIS-i metodoloogia ning may be kasutatav kirjandustekomponent, mis rõhutab representationsi reflexiivset iseloomu. Samas ei ole termin laialt standardiseeritud ning selle kasutusvaldkond on piiratud ja sageli kontekstipõhine.

Seotud mõisted. Meta-kartograafia, refleksiivne kartograafia ja kartograafiline metakood – kõik viitavad ideas, kus kaardistamine peegeldab või analüüsib iseennast ja teiste kaardistuste loomise protsesse.

Seotud kirjandus ja kasutusvaldkonnad. Terminit võib kohtada otsekui naljaga segatud või teoreetilise arutelu osana, kus rõhutatakse kaardistamise ja visuaalse esitluse reflexiivset iseloomu.