jõukoormuste

Jõukoormused tähistavad mehhaanilisi koormusi või pingeid, mida rakendatakse kehale või struktuurile. Spordis ja rehabilitatsioonis viitab see sageli lihaste ja liigestega seotud vastupanuvõimele raskustele või vastupandulikele koormustele. Töökeskkonnas ja inseneriteaduses kasutatakse terminit ka laiemalt kogu süsteemi või konstruktsiooni koormuste kirjeldamiseks.

Tüübid: statilised koormused püsivad sama tasemel, dünaamilised aga muutuvad ajas. Need võivad olla välised (füüsiline raskus, jõud) või sisekoormused (organismi reageering). Äkitsed ja kumulatiivsed koormused eristuvad ajas ja intensiivsuses.

Mõõtmine ja jälgimine: väliseid koormusi mõõdetakse kilogrammide või newtonite ning liikumise omadustega; sisekoormust hinnatakse pulsisageduse, laktaadi taseme, taastumise ja subjektiivse koormustunde kaudu. Treeningukoormust saab kirjeldada mahtu (kogus), intensiivsust ja sagedust.

Tähtsus ja rakendused: õige jõukoormuse juhtimine soodustab jõu ja vastupidavuse paranemist ning vähendab vigastuste riski. Progresiivne ülekoormus, perioodiseerimine ja puhkeperioodid on tavapärased meetodid koormuste haldamiseks.

Seosed: jõukoormused on seotud füsioloogia, biomehaanika ning töötervishoiu praktikaga. Sõltuvalt valdkonnast võivad meetodid ja standardid erineda.