jaotuskoefitsiendiga

Jaotuskoefitsient (inglise keeles partition coefficient) on keemilises analüüsis kasutatav mõõt, mis iseloomustab kahe mitteseguneva vedeliku vahel jaotunud lahustunud aine tasakaalukontsentratsiooni suhet. Tavaliselt kasutatakse jaotuskoefitsiendi määramiseks kahte faasi: orgaanilist faasi ja vesifaasi. See koefitsient näitab, kui tõenäoliselt aine lahustub ühes faasis võrreldes teisega.

Jaotuskoefitsient, mida tähistatakse sageli K o/v või P, arvutatakse kui lahustunud aine kontsentratsiooni orgaanilises faasis jagatuna lahustunud aine kontsentratsiooniga vesifaasis, kui süsteem on tasakaalus. Suure jaotuskoefitsiendi korral lahustub aine eeldatavasti paremini orgaanilises faasis, samas kui väikese koefitsiendi korral lahustub see paremini vesifaasis.

Jaotuskoefitsiendi väärtus on oluline mitmesugustes rakendustes, sealhulgas ravimiuuringutes, kus see aitab ennustada ravimite imendumist, jaotumist, metabolismi ja eritumist kehas. Samuti on see oluline keskkonnateaduses, et hinnata saasteainete käitumist ja liikumist erinevates keskkondades. Jaotuskoefitsienti mõjutavad temperatuur, faaside koostis ja lahustunud aine ioonilisus. Sageli esitatakse logaritmiline jaotuskoefitsient (log P), et hõlbustada suurte väärtuste käsitlemist.