Jaotuskoefitsiendi

Jaotuskoefitsient, tuntud ka kui osakoefitsient või partitsioonikoefitsient, on füüsikalises keemias ja analüütilises keemias kasutatav mõiste, mis kirjeldab kahe mitteseguneva vedeliku vahelise aine jaotuse tasakaalu. See on määratletud kui konkreetse aine kontsentratsiooni suhe kahe faasi vahel tasakaaluolekus. Tavaliselt kasutatakse seda terminit, kui üks faas on vesikeskkond ja teine on orgaaniline solvent.

Jaotuskoefitsient on oluline erinevate protsesside mõistmisel ja reguleerimisel, nagu näiteks ekstraheerimine, kromatograafia ja ravimite farmakokineetika. See näitab, kui hästi lahustub konkreetne aine erinevates lahustites. Kui jaotuskoefitsient on kõrge ühes lahustis, tähendab see, et aine lahustub selles lahustis paremini kui teises.

Üldiselt tähistatakse jaotuskoefitsienti tähega K. Selle väärtus on võrdeline aine kontsentratsiooniga orgaanilises faasis jagatud aine kontsentratsiooniga vesifaasis. K = [Aine]orgaaniline / [Aine]vesi. Jaotuskoefitsiendi väärtused võivad olla väga erinevad sõltuvalt lahustist, temperatuurist ja uuritavast ainest. See on dimeensioonita suurus, kui on tegemist kontsentratsioonide suhetega, kuid võib olla ka dimeensiooniga, kui kasutatakse aktiivsusi või muid ühikuid.