ioniseerimisviisid

Ioniseerimisviisid ehk ioniseerimismeetodid kirjeldavad protsesse, mille käigus aatomid või molekulid muutuvad ioonideks, kui neile antakse piisav energia. Ioonid on elektriliselt laetud osakesed, mida saab analüüsida mass-spektromeetrias ja muudes analüüsimeetodites. Erinevad ioniseerimisviisid erinevad energiaallikate, keskkonna tingimuste ja ioonide tekkemehhanismide poolest, mis mõjutab ioonide suurust, laengut ja jagunemist.

Ioniseerimisviisid jagunevad peamiselt füüsikalisteks ja keemilisteks. Füüsikalised viisid kasutavad otsest energialiikumist: elektronimpakti ionisatsioon (EI), fotointsioon (PI) ning termiline ionisatsioon; need viisid toimivad tavaliselt madalates rõhutingimustes või vakuumis ja võivad tekitada tugeva fragmentatsiooni. Keemilised viisid kasutavad keemilist reaktsiooni energia ülekandmiseks, näiteks keemiline ionisatsioon (CI), mis on pehmem ja tekitab sageli vähem fragmentide.

Mass-spektromeetrias kasutatakse mitmesuguseid ioniseerimisviise sõltuvalt analüüsitavast ainest. Pehmed ioniseerimisviisid, nagu elektrospray ionization (ESI), MALDI (matrix-assisted laser desorption/ionization) ja APCI (atmospheric pressure chemical ionization), võimaldavad ioniseerida suuri biomolekule või lahustuvaid ühendeid, tavaliselt vähese fragmentatsiooniga. Traditsioonilised viisid, nagu EI ja PI, sobivad sageli väikeste molekulide analüüsimiseks vakuumtingimustes.

Valik sõltub eesmärgist, molekuli omadustest ja soovitud infost. Biomolekulide ja suurte ühendite puhul eelistatakse pehmeid ioniseerimisviise (ESI, MALDI), samas kui väikeste molekulide puhul võivad hästi toimida EI või PI. Lisaks tuleb arvestada proovikandjate ettevalmistuse ja instrumentaalse võimekusega.