induktsioonigeneraatorid

Induktsioonigeneraatorid on elektrimasinate rühm, mis teeb töös toimiva generaatori rolli, kasutades sama põhimõtet kui tavaline induktsioonimootor. Masin toodab elektrit siis, kui tema pöörlev rootor liigub üle sünkooppeedi, mille tulemuseks on negatiivne sild ehk generaatorirežiim. Enamasti on tegemist kolmemoodoritüübiga masinatega, mille rotor võib olla südameliselt (squirrel-cage) või juhtmõõduga (wound-rotor).

Tööpõhimõte: jaoks generaatori jaoks tekib generaatorvool magnetvälja muutudes. Kuna induktsioonigeneraatoril puudub eraldi erutusvoolust, sõltub magnetväljastuse tekitamine reaktiivvõimsusest. Seetõttu peab masin saama reaktiivvõimsust kas võrgu kaudu või välisele kapsa-kabandile. Grid-connected induktsioonigeneraatorid kasutavad võrgu reaktiivvõimsust, samas self-excited (iseseisev) täius kasutab täiendavat kapsa-kabineti või kondensaatorit.

Tüübid ja konstruktsioon: kõige levinumad on südametoitel (squirrel-cage) rootorid ja rootorid, millel on juhtmoodulid. Grid-connected masinad toimivad nii, et kiirus on kõrgem sünkooppeedi suhtes ning võim on sõltuv väliskategooria või võrgu reaktsioonist. Iseseisvad induktsioonigeneraatorid vajavad eksponeeritud kapsa- või kondensaatorikomplekti reaktiivvõimsuse loomiseks.

Kasutus ja väljakutsed: laialdaselt kasutatakse tuulegeneraatorites, väikestes veerõhkudes ja kaugetes võrgudes, kus lihtsus ja madal hooldus on eelis. Puudusteks on volituse ja pinge reguleerimise piiratus ilma reaktiivvõimsuse toeta, sõltuvus võrgu reaktiivvõimsusest ning keerukamad kontrolli- ja koostööd võrgu koode’idega.

Kokkuvõttes on induktsioonigeneraatorid tööliselõks: lihtne, vastupidav ja odav lahendus piiratud, kuid efektiivne lokaalsetes ja võrgu põhimõttel põhinevates rakendustes.