hüübimisreaktsioonid

Hüübimisreaktsioonid, tuntud ka kui koagulatsioonireaktsioonid, on bioloogilised protsessid, mis viivad vereplasma lahustumatu fibriini moodustumiseni. See fibriinivõrgustik püüab kinni vererakud ja loob verehüübe, mis peatab verejooksu. Hüübimissüsteem on keerukas kaskaad, mis hõlmab mitmeid valke, mida nimetatakse hüübimisfaktoriteks. Need tegurid on tavaliselt passiivses olekus ja aktiveeritakse järjestikku vigastatud veresoone korral.

Hüübimisprotsessi võib jagada kaheks peamiseks teeks: väline ja sisemine rada. Väline rada algab kudede kahjustusest tingitud hüübimisfaktori kolme vabanemisega. Sisemine rada algab kollageeniga kokkupuutest, mis aktiveerib hüübimisfaktori kaheteistkümne. Mõlemad rajad viivad ühise rajani, kus hüübimisfaktor kümme aktiveeritakse. Aktiveeritud hüübimisfaktor kümme seejärel muundab protrombiini trombiiniks. Trombiin on võtmetegur, mis katalüüsib lahustuva fibriinogeeni muundumist lahustumatuks fibriiniks. See fibriinivõrgustik moodustab verehüübe aluse.

Verehüüvete moodustumine on elutähtis hemostaasi mehhanism. Samas võivad häiritud hüübimisreaktsioonid põhjustada nii liigset verejooksu (nt hemofiilia) kui ka soovimatut hüübimist (tromboos), mis võib viia tõsiste terviseprobleemideni, nagu insult või südameinfarkt. Seetõttu on hüübimissüsteemi reguleerimine organismis väga täpne. Hüübimisprotsessi mõjutavad ka mitmed tegurid, sealhulgas vitamiin K, mis on vajalik mitmete hüübimisfaktorite sünteesiks.