hüdroelektrijaamad

Hüdroelektrijaamad on elektrienergiat tootvad rajatised, mis muundavad vees oleva potentsiaal- või kineetilise energia elektrienergiaks. Tavaliselt kasutatakse veehoidlat või jooksva jõe voolu: vesi juhitakse turbinaatoritele, mille pöörlemine ajab generaatori ning toodetud elekter suunatakse elektrivõrku. Hüdroenergia on taastuv energiaallikas, mille tootmisesse mõjutavad piirkondlik veevool, geograafiline potentsiaal ning sademed.

Peamised tüübid on paisjaamad (impoundment), kus veevaru hoitakse suurveehoidlas ja mida saab vajadusel reguleerida; jooksva jõe elektrijaamad (run-of-river), kus energia sõltub voolu suurusest ja veevaru on piiratud; ning pump-hüdroelektrijaamad (pumped-storage), mis võimaldavad vett tagasi kõrgemasse reservuaari pumpamiseks ning toimivad energiavaruna suurtele võimsustele, pakkudes paindlikkust võrgu koormuse hajutamisel.

Toimimispõhimõte on järgmine: vesi suunatakse turbinale, mille pöörlemine käivitab generaatori ning tekib elektrienergia; elektrit juhitakse võrkudesse. Pump-hüdroelektrijaamades saab nõudluse suurenemisel kasutada elektrit pumpamiseks vett kõrgemale reservuaari ning vajaduse korral lastakse vesi tagasi läbi turbinaatorite elektrit tootes. Pumpimine tarbib energiat, kuid see võimaldab energiavarusid ajastada.

Eelised ja väljakutsed: hüdroelektrijaamad on võimelised kiiresti reageerima nõudluse muutustele ja pakkuma paindlikku ning stabiilset tootmist; neil on madalad otsesed emissioonid võrreldes fossiilkütustega. Puudusteks võivad olla suurte paisude ökoloogilised ja sotsiaalsed mõjud, elupaikade muutused ning geoloogilised ja veekasutusega seotud piirangud.

Eesti kontekstis on hüdroenergia osa taastuvenergia portfellist piiratud, kuid Narva jõe piirkonnas ja teistes väiksemates rajatistes on kasutusel väiksema võimsusega hüdroelektrijaamu, mis täiendavad riigi elektrienergia tootmist ning lisavad võrgule stabiilsust.