häiringud

Häiringud on kuulmisega seotud seisundite kogu, mis vähendab või muudab helide tajumist. Need võivad mõjutada ühte või mõlemat kõrva ning olla kaasasündinud või omandatud. Häiringud jagunevad vastavalt kahjustuse kohale konduktiivseteks kuulmishäireteks (välis- või keskmise kõrva probleemid), sensorineuraalseteks kuulmishäireteks (sisekõrv või kuulmisnärv) ning segatud kuulmishäireteks.

Põhjused võivad olla vananemine (presbyakusis), pikaajaline müratalitus, keskkõrva infektsioonid, geneetilised faktorid, trauma, ototoksilised ravimid ning kasvajad (nt vestibulaarne schwannoom).

Sümptomid hõlmavad kuulmise kadu või summutatud heli, raskusi kõne mõistmisel mürarikkas keskkonnas, vajadust suurendada helitugevust ning tinnitus; mõnel juhul tasakaaluhäired. Diagnoos põhineb anamneesil ja audioloogilisel hindamisel: puhaskõrva audiomeetria, kõnetestid, timpanomeetria ja otoakustilised emissioonid, vajadusel MRI või CT uuringud.

Ravi sõltub häire tüübist. Konduktiivsed probleemid võivad vajada meditsiinilist või kirurgilist sekkumist (nt timpanoplastika, stapedotoomia). Sensorineuraalne kuulmine käsitletakse sageli kuuldeaparaatide või cochlear implantatsiooni abil; lisaks võivad aidata abivahendid, rehabilitatsioon ja tinnitusemened. Mõnel juhul piisab jälgimisest.

Ennetus keskendub kõrva kaitsmisele mürarikkas keskkonnas, ototoksiliste ravimite kasutamise piiramisel ja varajase kuulmiskontrolli ning skriinimisele, eriti lastel.