histopatoloogia

Histopatoloogia on patoloogia haru, mis uurib haiguste tekkimist ja mõju kudedes ning organites ning kasutab selle jaoks mikroskoopilist hindamist. Põhiline tähelepanu on koepõhisel hindamisel: haiguste morfoloogiliste tunnuste kirjeldamine, diagnoos ning ravi ja prognoosi suunamine.

Proovide kogumine hõlmab biopsiaid või kirurgiliste sektsioonide võtmist. Töötlemine algab fikseerimisega (tavaline vorm on formaliin), seejärel parafiiniga töötlemise ja väga õhukeste lõikude valmistamisega. Värvimine toimub peamiselt hematoksüliin-eosiinina (H&E). Vajadusel kasutatakse immunohistokeemiat, spetsiaalseid värve ja in situ hybridisatsiooni, et määrata proteiinide või nukleiinhapete markerid. Täiendavad meetodid hõlmavad elektronmikroskoopiat ja molekulaarpatoloogiat.

Diagnoos tugineb rakkude ja kudede arhitektuuri ning morfoloogiliste muutuste kirjeldamisele. See hõlmab kasvaja histoloogilise tüübi määramist, gradeeringut ja, kui vaja, staadiumi ning põletikuliste või infektsiooniliste protsesside tõendite hindamist. Diagnoos kooskõlastatakse kliiniliste andmete ja pildiuuringutega.

Proovid võivad olla biopsiad ja kirurgilised sektsioonid; tsütoloogia annab lisamaterjali ning teistsuguse materjali, ning mõnikord kasutatakse kiirkordade lõike intraoperatiivse diagnostika eesmärgil (kiirlõikus).

Kvaliteet ja standardid: histopatoloogiline töö vastab rahvusvahelistele ja riiklikele standarditele; laborid järgivad kvaliteedi- ja ohutussüsteeme ning akrediteeringu nõudeid ja pidevat sisekontrolli. Ajaloost: histopatoloogia kujunes 19. sajandi lõpus Rudolf Virchow’i tööst ning on tänapäeval oluliselt arenenud immunohistokeemia, molekulaarpatoloogia ja digitaalse patoloogia suunas.