helivõimendi

Helivõimendi on seade, mida kasutatakse helisignaali võimendamiseks. See suurendab sisendsignaali amplituudi ja/või voolu, et toota piisavat energiat kõlaritele, kõrvaklappidele või muudele heliväljunditele. Enamik helivõimendeid töötab alalisvoolu toiteallikaga ja sisaldab vähemalt eelvõimendi ja lõppvõimendi etappe. Võimendi eesmärk on pakkuda vajalikku väljundvõimsust ning säilitada signaali kvaliteet.

Võimendi ehitus koosneb tavaliselt sisend- või signaalitöötluse etapist, eelvõimendi etapist, lõppvõimendi etapist ja toiteallikast. Eelvõimendi suurendab signaali esmakäigu tasandile, lõppvõimendi teostab peamise energiavõimenduse. Võimendid võivad olla transistor- (solid-state) või vakuumtoru- (tuub) põhised. Mõni võimendi on integreeritud kiibil koguüksusena või moodulina eraldi, sõltuvalt rakendusest.

Väljundvõimendi klassid hõlmavad klass A, B, AB ja D. Klass A võimendab signaali kogu ajavahemiku vältel, mis tagab väiksema kõrvalheli kuid suurema voolutarbimise. Klass B kasutab kahte vooluringi ja on energiasäästlikum, kuid võib tekkida lõikuhäireid. Klass AB ühendab mõlemad omadused ja on levinum hobivõimendites. Klass D on lülitusvõimendi, väga energiasäästlik ning sellel on tark filterdus, mis vähendab väljumisel müra.

Olulised näitajad on väljundvõimendus (dB), sagedusvahemik (Hz), maksimaalne väljundvõimsus, dünaamiline ulatus, signaali ja müra suhe (SNR) ning kogu kahjum (THD). Tähtis on ka väljundimpedantsus ja toitepinge stabiilsus ning hea jahutus.

Ajalugu hõlmab vakuumtoruvõimendeid ning transistoride tulekut, mis muutis seadeid väiksemaks, efektiivsemaks ja laiemalt kasutatavamaks. Tänapäeval on helivõimendid peamiselt kiibil või moodulina, pakkudes erinevaid rakendusi kodustest süsteemidest professionaalseteni.

---