hasartmängukahjude

Hasartmängukahjude on käitumuslik sõltuvus, mis väljendub püsivas või korduva hasartmängimise vajaduses ning kontrolli kaotuses hasartmängimise üle. See võib põhjustada märkimisväärset isiklikku, perekondlikku ja majanduslikku kahju ning koormata suhteid ja tööelu. Inimesed võivad kogeda tugevat iha mängida, püüdlusi loobuda või vähendada mängimist ning jätkavad riskantset käitumist.

Haiguse tekkes mängivad rolli nii geneetilised ja neurobioloogilised tegurid kui ka psühholoogilised ja sotsiaalsed tingimused. Olulised riskifaktorid on varane hasartmängukogemus, krooniline stress, kaasuv haigus (depressioon, ärevus, muud sõltuvused) ning hasartmängude kättesaadavus ja ligipääsetavus.

Peamised sümptomid hõlmavad korduvat mõtlemist hasartmängudele; suurenunud panuste ja riskide võtmise vajadust; püüdlusi loobuda, kuid edu puudumist; varjamist ja rahalisi raskusi; suhte- ning tööprobleeme ning laiemat muret.

Diagnoosimine põhineb tavaliselt kliinilisel intervjuul ning vajalikud hindamisvahendid võivad olla skriinimis- ja hindamisvahendid, mis arvestavad hasartmängimise ulatust ja mõju. Ravi on multidistsiplinaarne ja keskendub psühhoteraapiale (nt kognitiiv-käitumuslik teraapia, Motivatsioonipõhine nõustamine), grupi- ja pereteraapiale ning vajadusel medikamentoossele ravile, mida määrab arst kaasuvate probleemide põhjal.

Ennetus ja toetus hõlmavad enesehülguse võimalusi erinevatel platvormidel, rahalist nõustamist ning perekonna- ja sõprade toe. Prognoos varieerub: varajane diagnoos ja järjepidev ravi suurendavad paranemise tõenäosust, kuid relapse on võimalik ning püsiv toetus on oluline.