hübriidnavigatsioonisüsteemides

Hübriidnavigatsioonisüsteemid ühendavad mitmeid erinevaid navigatsioonitehnoloogiaid, et saavutada parem täpsus, töökindlus ja kättesaadavus võrreldes üksiku süsteemi kasutamisega. Nende peamine eesmärk on kompenseerida üksikute navigatsioonisüsteemide puudusi ja tugevusi. Tavaliselt kombineeritakse globaalseid navigatsioonisatelliidisüsteeme (GNSS), nagu GPS, GLONASS, Galileo või BeiDou, teiste navigeerimisallikatega.

Üheks levinumaks lisandiks on inertsiaalsed navigatsioonisüsteemid (INS), mis kasutavad kiirendusmõõtureid ja güroskoope liikumise ja orientatsiooni mõõtmiseks. Kui GNSS-signaalid on nõrgad või puuduvad (näiteks hoonete sees, maa all või tunnelites), suudab INS jätkata navigeerimist, ekstrapoleerides positsiooni viimase teadaoleva GNSS-asendi põhjal. GNSS seevastu aitab vältida INS-i ajaga suurenevat positsiooniviga.

Teisi hübriidsüsteemides kasutatavaid tehnoloogiaid võivad olla näiteks dead reckoning (arvestuslik navigatsioon, mis põhineb kiirusel ja suunal), raadionavigatsioon (nt LORAN), magnetomeetrid ning isegi visuaalne odometria või objektituvastus. Hübriidsüsteemid kasutavad sageli algoritme, nagu Kalman filter, et kombineerida erinevate sensorite andmeid ja saada optimaalne hinnang objekti asukohale ja liikumisele.

Selliseid süsteeme kasutatakse laialdaselt autonoomses sõidukites, lennunduses, merenduses, robootikas ja isegi nutitelefonides, kus ühendatakse GNSS, Wi-Fi positsioneerimine ja mobiilsidevõrgud. Hübriidsüsteemide areng jätkub, et saavutada veelgi suuremat navigatsioonilist täpsust ja töökindlust erinevates keskkondades.