Hübriidnavigatsioonisüsteemid

Hübriidnavigatsioonisüsteemid ühendavad mitmeid erinevaid navigeerimistehnoloogiaid, et saavutada täpsem, usaldusväärsem ja vastupidavam positsioneerimine. Need süsteemid kasutavad tavaliselt satelliitnavigatsioonisüsteeme (nagu GPS, GLONASS, Galileo ja BeiDou) koos teiste andmeallikatega, et kompenseerida satelliidisignaalide puudusi või häireid.

Üheks levinud hübriidmeetodiks on inertsnägemissüsteemide (INS) integreerimine. INS kasutab kiirendusmõõtureid ja güroskoope liikumise ja orientatsiooni jälgimiseks. Kui satelliidisignaalid on nõrgad või puuduvad (näiteks maa-alustes tunnelites, linnakeskkonnas kõrgete hoonete vahel või vee all), suudab INS jätkata positsiooni jälgimist mõnda aega. Hübriidsüsteem kombineerib satelliitnavigatsiooni ja INS-i andmeid, et anda pidevat ja täpset positsioneerimist.

Lisaks INS-ile võivad hübriidsüsteemid kasutada ka muid andmeallikaid. Nendeks võivad olla Wi-Fi positsioneerimine, mobiilsidevõrkude positsioneerimine, kaardipõhine positsioneerimine (kus tuntud objektid või maamärgid kaardil aitavad positsiooni täpsustada) või isegi LiDAR-andmete analüüs. Radar ja sonar võivad olla olulised hübriidsüsteemides merenduse ja allveerakendustes.

Hübriidnavigatsioonisüsteemide peamised eelised on suurenenud täpsus ja töökindlus. Satelliitnavigatsiooni piirangute (näiteks signaali kadumine või mitmeteeefekt) ületamine muudab need süsteemid sobivaks kriitilisteks rakendusteks, nagu autonoomne sõitmine, lennundus, meretransport, robotite navigeerimine ja täppispõllumajandus. Kombineerides erinevaid tehnoloogiaid, saavutatakse robustsem ja usaldusväärsem navigeerimislahendus, mis suudab toimida laiemas keskkonnas.