hõõrdumist

Hõõrdumine on kahe keha pinna vahel tekkiv vastupanu, mis takistab või muudab nende liikumist. See nähtus tekib, kui pinnad puudutuvad ja kontaktpinnad nende mikrostruktuuride tõttu kohtuvad. Hõõrdumine muundab osa liigub energiast soojuseks ning võib kaasa tuua ka kulumist ja kahjustusi.

Hõõrdumist eristatakse peamiselt staatilise ja liikuv hõõrdumise vahel. Staatiline hõõrdumine on maksimaalne jõud, millega saab liikumist alustada: F_s = μ_s N, kus N on normaaljõud. Kui liikumine on alanud, tekib liikuv (kinetiline) hõõrdumine: F_k = μ_k N, kus μ_k on väiksem kui μ_s. Koefitsiendid μ_s ja μ_k sõltuvad materjalide paarist ja kontaktpindade omadustest ning võivad muutuda temperatuuriga.

Lisaks eristatakse kuiv- ja määrdepõhist hõõrdumist. Kuivad hõõrduse puhul puudub määrimine või on minimaalne, mille tõttu koefitsiendid on suuremad. Määrdepõhine hõõrdumine kasutab õlide, rasvade või vahade lisandit, mis vähendavad nii hõõrdumist kui ka kulumist, kuid mõnikord mõjutavad ka soojuse teket ja jõudude olemust.

Olulised tegurid hõõrdumise määramisel on materjalide kombineerimine, pindade kõlblus ja karedus, temperatuur, kiirus ja normaaljõud. Amontoni ja Coulombi seadused annavad lihtsad kirjeldused olukordadest, kus kuiv hõõrdumine domineerib, kuid tegelikkuses võib koefitsiendid varieeruda sõltuvalt tingimustest ja määrimistest.

Praktilises elus on hõõrdumine nii kasulik kui ka kahjulik: see võimaldab pidurdust ja kontrolli, kuid samaaegselt põhjustab see energiakadu ja kulumist. Seetõttu on väga oluline mõista ja juhtida hõõrdumist materjalide, määrimise ja töötingimuste läbi.

---