fossiiliseerumisega

Fossiiliseerumine on geoloogiliste protsesside kogum, mille käigus elusorganismide või nende jäänuste jäägid säilivad üle miljonite aastate ning muutuvad püsivaks allikaks mõistuslikuks ja ajalooliseks teabeks. See ei tähenda ainult keha järkjärgulist kivistumist, vaid hõlmab ka jalg- ja elukäitumise jälgede, spooride ja muude jälgede säilimist.

Fossiiliseerumine sõltub suuresti keskkonnast ja hulgastest tingimustest, mis soodustavad säilimist. Soodsad tingimused hõlmavad kiiratult settekihi osutamist, vähest hapnikku, mürgiseid või happelisi tingimusi ning mineraalide rikkalikku veevoolu, mis täidab poorid ja asendab varjupaiga orgaanilise materjali mineraalidega. Tulemusena võivad tekkida erinevad fossiilide vormid, sealhulgas täidetud pooride permineraliseerumine, algmaterjali asendamine mineraalidega, orgaanilise materjali karboniseerumine ning vormide ja karbikeste kujulised jäljed. Lisaks võivad tekkida jäljed ja elukäitumise märgid, nagu keelad ja urud, mis annavad teavet liigi elustiili kohta.

Fossiilide avastamine ja uurimine hõlmab nii suhte- kui ka absoluutseid dateerimismeetodeid. Relatiivne dateerimine asetab fossiilid teistsuguste kivimite järjekorda, samas kui radiometriline dateerimine tähistab nende vanust konkreetses ajaperioodis. Fossiilid annavad ülevaate bioloogilisest mitmekesisusest, evolutsioonist ja kõrgemate ökoloogiliste suhete ajaloost, kuid nende esinemisele on piirid: mitte kõiki organisme ei säilita, ning säilivus on väga keskkonnaspetsiifiline. Näidetena on hästi säilinud trilobiidid, dinosauruste luud ning kivistunud puit.