finantseerimises

Finantseerimises on eesmärk tagada rahastamine projektide, organisatsioonide või üksikisikute tegevuste jaoks. See hõlmab finantsilise plaani koostamist, rahastamiskanalite leidmist ning kapitali jaotust vastavalt eesmärkidele, riskidele ja ajahorisontile. Mõiste on laialdaselt kasutusel ettevõtluses, avalikus sektoris ja mittetulunduslikus tegevuses.

Rahastamise allikad jagunevad peamiselt laenufinantseerimisega (laenud, võlakirjad), omakapitali rahastamisega (omanike kapital, riskikapital, sõprade ja inglite investeeringud), grantide ja toetuste (riigid, Euroopa Liit, fondid) ning sisemise rahastamisega (jätkatud kasum, amortisatsioon). Lisaks on levinud ühisrahastus, rendilepingud (leasing) ja factoring.

Olulised mõisted on kapitali struktuur, laenuvõimaluste ja omakapitali tasakaal, kulud ning riskide hindamine, likviidsus ning ajahorisont. Laenufinantseerimine annab kohustused ja intressid ning võib kaasa tuua tagatise; omakapital ei kanna tagatist, kuid toob kasumit ja annab omanikele mõjuvõimu. Mezzanine-finantseerimine ühendab laenu ja omakapitali omadused, pakkudes lisakaitset riskidele.

Protsess sisaldab finantsplaani koostamist, eelarve koostamist, due diligence'i, rahastamislepingute ja term sheetide sõlmimist ning järeljälgimist ja aruandlust. Finantseerimise rolli täidavad pangad, investeerimis- ja riskikapitalifondid, riiklikud toetusasutused ning rahastajad. Erijuhtudena võivad esineda konkurentsivõimelised pakkumised ja avalikud toetusprogrammid.

Finantseerimine on võtmetähtsusega majandustegevuses: see võimaldab investeeringuid, kasvu ja innovatsiooni, kuid lisab ka riske ja kontrolli kaotuse võimaluse. Reguleerivad raamistikud ja krediidikriisid võivad mõjutada saadaolevat kapitali ning ligipääs rahastusele võib erineda sõltuvalt majanduslikust olukorrast ja organisatsiooni omadustest.