eneseaktsepteerimist

Eneseaktsepteerimist ehk enese aktsepteerimist on psühholoogiline protsess, mille käigus inimene aktsepteerib end sellisena, nagu ta on: ta märkab oma tugevusi ja puuduseid ning kohtub endaga ilma liigse enesekriitika ja häbita.

Teoreetiliselt on eneseaktsepteerimine seotud enesekaastunde (self-compassion) ja humanistliku psühholoogia ideedega. Erinevalt ainult enesehinnangust, mis võib sõltuda saavutustest ja sotsiaalsetest standarditest, tähistab eneseaktsepteerimine endaga olemist sellisena, nagu ta on, sõltumata tulemustest või hinnangutest.

Uuringud on näidanud, et eneseaktsepteerimine vähendab enesekriitikat, soodustab emotsionaalset regulatsiooni ja suurendab vastupanuvõimet. Sellel on seoseid parema vaimse heaolu, madalama ärevuse ja depressiooni riski ning suurema elukvaliteediga.

Areng ja praktika: eneseaktsepteerimine kujuneb varasest kogemusest ja kultuurilistest normidest ning seda saab arendada mitmel viisil, näiteks tähelepanelikkuse (mindfulness) harjutuste, enesesoojuse (self-kindness) praktika, kognitiivse ümberkujundamise ja väärtustele põhineva elamise kaudu.

Mõõtmine ja piirangud: eneseaktsepteerimise taset mõõdetakse erinevate skaalade abil, kuid kultuurilised erinevused ja kontekst võivad tulemusi mõjutada. Mõnikord esitatakse kriitikat, et liigne keskendumine aktsepteerimisele võib soodustada passiivset käitumist, kui seda ei toeta areng ja kasvutaotlused.

Rakendused: eneseaktsepteerimist peetakse oluliseks vaimse tervise edendamisel, hariduses ja töökeskkonnas. See on tihedalt seotud enesekaastumise, eneseväärtuse ning tervikliku enesehinnangu arendamisega, ning nõuab sageli kultuuridevahelist ja kontekstipõhist lähenemist.