energiaallikatele

Energiaallikad on ressursid ja tehnoloogiad, mida kasutatakse energia tootmiseks. Need jagunevad peamiselt taastuvateks allikateks ja mitte-taastuvateks allikateks. Taastuvad allikad hõlmavad päikese-, tuule-, hüdro-, biomassa- ja geotermilist energiat ning nende eeliseks on sageli madalamad CO2-heitmed ning pikaajaline jätkusuutlikkus. Mitte-taastuvad allikad hõlmavad fossiilseid kütuseid (kivisüsi, nafta, maagaas) ja tuumenergiat; need tagavad suure energiatiheduse ja stabiilse tootmise, kuid varud on piiratud ning kaasnevad kliima- ja keskkonnamõjud ning jäätmete tekitamine.

Taastuvate allikate kasutamisel mängivad olulist rolli asukoht, ilm ja ajad. Päikese- ja tuuleenergia tootmine sõltub valgusest ja ilmast ning nende varustatavus on ajas ja kohas varieeruv. Selle ebastabiilsuse leevendamiseks kasutatakse salvestus- ja võrguinfrastruktuuri ning erinevate allikate kombineerimist. Salvestuslahendused, nagu akud ja hüdroenergia salvestus ning vesiniku tehnoloogiad, parandavad võrgu paindlikkust ja tasakaalustamist.

Rakendused hõlmavad peamiselt elektrienergia tootmist, kuid neid kasutatakse ka transporti ja soojusenergia pakkumist. Biokütused ja vesiniku tehnoloogiad annavad võimaluse vähendada fossiilsete kütuste kasutamist transportis ning geotermiline energia ja biomass võivad toota ka sooja või elektrit sõltuvalt piirkonnast.

Majanduslik ja poliitiline raamistik hindab LCOE ja EROI ning kasutab toetusmehhanisme ning süsinikupoliitikat, et suunata investeeringuid ja innovatsiooni taastuvenergia suunas. Energiaallikate mitmekesistamine suurema salvestusvõimega ning võrguinfrastruktuuri arendused on keskmes energiasüsteemi jätkusuutlikuks muutmisel ning kliimaga seotud sihtide saavutamisel.