endoteelikudoksen

Endoteelikudose ehk endoteeli kude moodustab endoteeli kiht, mis voodertab veresoonte ja lümfisoonte sisepinda ning südamekambrite siseseina (endokard). Endoteeli moodustavad ühekordsed lameepiteelirakud, mis on kinnitatud basaalmembrani kaudu ja moodustavad pideva barjääri, mis kontrollib verevoolu ja kudede läbilaskvust. Endoteeli struktuur hõlmab ka glükokalyksi, basementmembrani ja seotud rakuvälist matrixet.

Endoteeli peamised funktsioonid hõlmavad barjäärina toimimist, läbilaskvuse ja vedelike ning gaaside liikumise kontrolli kudedesse ja sealt välja, ning vaskulaarse toonuse ja verevoolu regulatsiooni endoteeli vahendajate (nt NO ja endothelin-1) kaudu. Lisaks osaleb endoteel hemostaasis, immuunvastuses ja põletikus, sünteesides nii antikoagulantseid kui prokoagulantseid molekule. Endoteel on oluline rakkudevaheline signaalterapeut ja koos basaalmembrani ning glükokalyksiga tagab see veresoonte terviklikkuse ning kudede mikrotsirkulatsiooni.

Endoteeli tüübid on peamiselt kolm: continuous (kontinuaalne) endoteel, fenestreeritud endoteel ja discontinuous (lõhestunud) endoteel. Continuous endoteel on levinud paljudes kudedes, fenestreeritud endoteel esineb neerude glomerulites ja seedetrakti ning mõnel näärmekoeral, ning discontinuous endoteel on suurte avadega ning esineb maksas, põrnas ja luuüdis, kus suur kõikumus makro- ja verekomponentide läbipääs on vajalik.

Endoteeli düsfunktsioon on seotud paljude haigustega, eriti südame– veresoonkonna haigustega. Vähenenud NO tootmine, suurenenud adhesioonimolekulide ekspressioon ja suurenenud vaskulaarne permeabiliteet soodustavad põletikku, tromboosi ja ateroskleroosi. Haiguste riskifaktorid hõlmavad hüpertensiooni, diabeeti, suitsetamist ning süsteemset põletikku.

Kliiniliselt on endoteeli terviklikkus ja funktsioon oluline biomarker südame- ja veresoonkonna haiguste riski hindamisel ning paljude teraapiliste strateegiate kujundamisel, sealhulgas veresoonte toonuse ja põletikuvastuse modulerimisel.