elukeskkonnad

Elukeskkonnad ehk elupaigad on ruumi ja aega kattuv kooslus, kus elusorganismid leiavad toitu, varju, vett ning sobivaid paljunemis- ja ellujäämistingimusi. Elukeskkond hõlmab nii bioloogilisi suhteid kui ka füüsikalisi ja keemilisi tingimusi, mis mõjutavad organismide üksteisega ja keskkonnaga vastastikku toimimist.

Elukeskkonna komponendid jagunevad abiotic teguriteks (temperatuur, valgus, niiskus, mullastik, veevarud, tuul) ja biotilisteks teguriteks (toidulao kättesaadavus, konkurents, kahjurid ning teiste liikide vahelised suhted ja kooselud). Kõik need tegurid määravad, milliseid liike ja kui suurt arvu elanikud selles kohas saab hoida.

Elukeskkonnad jagunevad looduslikeks ja antropogeenseteks (inimese mõjustatud) elukeskkondadeks. Looduslikud elukeskkonnad hõlmavad metsi, veekogusid ja märgalasid, samas kui antropogeensed elukeskkonnad hõlmavad linnu-, põllumajandus- ja tööstusmaastikke ning neid ümbritsevaid mõjutusi.

Elukeskkonnad annavad ökoloogilisi teenuseid, sealhulgas toitumisalaseid ressursse, varju ja kaitset, veevarustust ning kliima- ja mullareguleerimist. Lisaks omavad need kultuurilisi ja rekreatatiivseid väärtusi ning on elurikkuse ja ökosüsteemide vastupanuvõime jaoks olulised.

Inimtegevus, linnastumine ja reostus võivad elukeskkondi kahjustada, põhjustada elupaikade ühenduste katkemist ja liikide arvu vähenemist. Elukeskkondade kaitse, koridoride loomine ja jätkusuutlik planeerimine on olulised nende säilitamiseks.