elektrolüütkondensaatorid

Elektrolüütkondensaatorid on polaarseid kondensaatorid, mis kasutavad anoodina metallist oksüdikihti ja elektrolüüti katoodina. Anoodina kasutatakse tavaliselt alumiiniumi või tantaliumi; dielektrikuna toimib väga õhuke oksidi kiht, mis tekib anoodi oksüdatsioonil. Elektrolüüt täidab sisepinna ja toimib ühendina katoodi suunas, võimaldades suurmahutavust väiksema suurusega komponendis.

Tüübid ja materjalid: Alumiiniumi elektrolüütkondensaatorid on kõige laiemalt levinud ja neid on erinevates vormides ning elektrolüüdi tüüpidega (märg- või tahke elektrolüüt). Tantalumi elektrolüütkondensaatorid on kompaktse mahutavuse ja suure stabiilsuse tõttu populaarseid, kuid ülekoormuse korral võivad ebaõnnestuda. On olemas ka polümeerielektrolüütkondensaatorid, mis kasutavad tahket või polümeer-elektrolüüti ning pakuvad tavaliselt madalamat ESR-i ja suuremat elutsüklieest.

Omadused ja rakendused: Elektrolüütkondensaatorid annavad väga suurt mahutavust võrreldes sama suurusega teiste kondensaatoritega, kuid on polariseeritud ning nende omadused sõltuvad temperatuurist ja vananemisest. Neid kasutatakse laialdaselt toitesüsteemide filtris, decoupling’his, energiavarudes ning heli- ja viimistlusrakendustes, kus on vaja kõrge mahutavust väiksema ruumiga.

Ohutus ja paigaldus: Kuna tegemist on polaarsete komponentidega, tuleb paigaldada õiges polaarsuses. Ülemäärased voolud, ületatud pinge või vigane ventiil võivad põhjustada lekkimist, kuumenemist või ebaõnnestumist. Tahkete elektrolüütidega variandid võivad pakkuda paremat usaldusväärsust eluajal, kuid hooldus ja kasutustingimused tuleb järgida.