elektroentsefaalograafiat

Elektroentsefaalograafiat, sageli nimetatakse EEG-iks, on mitteinvasiivne meditsiiniline test, mis registreerib aju elektrilist aktiivsust peanahale asetatud elektroodide abil. Aju elektrilised signaalid tekivad neuronite impulsside ja ionivahetuse tulemusena ning EEG peegeldab ajulainete mustreid, nagu delta, theta, alpha ja beta sagedused, mis võivad varieeruda sõltuvalt ärkvelolekust, tähelepanust ja tervisest.

Ajalooliselt oli EEG esialgne oluline läbimurre Hans Bergeri tööst 1929. aastal, kui ta kirjeldas α-lainete olemasolu inimese ajus. Aja jooksul on arendatud mitmesuguseid protokolle ja tehnikaid, sealhulgas kõrgepädevamaid elektroodipaneele ja arvutipõhiseid analüüse.

Kasutus ja protseduurid: elektroodid asetatakse peanahale, sageli 10-20 rahvusvahelist süsteemi järgides. Elektroodide vahelised impedantsid tuleb hoida madalal. Protseduur võib olla lühike või kestab 20–60 minutit ning selle jooksul võib teha ärkvel- või uneolukordi; mõnikord kasutatakse ambulatoorset või videojEEG-monitooringut. EEG-analüüs hõlmab lainekujundust, sagedusi ja korralikke jaeeringuid, samuti artefaktide (nt silmade liikumine, lihasjõud) eristamist.

Rakendused ja piirangud: EEG aitab diagnoosida epilepsiat ja unehäireid, kooma ja raskete entsefalopaatiate prognoose, ajutist kahjustust ning aju suri avastamist. See on odav ja kiire, kuid selle ruumiline lahutus on piiratud ning suur osa informatsioonist pärineb ajulaine mustritest, mitte täpsest piirkonnast. EEG-d sageli täiendatakse teiste uuringute, näiteks MRI või CT ja laboratoorsete testidega.