efektorid

Efektorid on elundid, rakud või rakulised süsteemid, mis viivad lõpuks käivitunud signaali põhjal välja keha vastuse. Nende roll on lõpufaasis: signaalist sõltuvad struktuurid teostavad vajalikud toimingud, et säilitada või taastada organismi homeostaas.

Füsioloogias kuuluvad efektorid tavapäraselt skeletilihased, näärmed ja autonoomse närvisüsteemi efektororganid, sealhulgas silelihaste rakud ja näärmed. Närvi- või hormonaalsed stiimulid jõuavad efektorideni ja käivitavad vastuse, näiteks lihas­te kontraktsiooni või näärme sekreteerimise. Efektorid toimivad koos retseptorite ja keskse regulatsioonikeskusega, moodustades keha refleks- või kontrollsüsteemi lõppkomponenti.

Immunoloogias kasutatakse mõistet laiemalt: efektorid viitavad immuunvastuse lõpptegijatele. Efektor B-rakud toodavad antikehi ning efektor T-rakud viivad läbi tsütotoksilise või abistava funktsiooni; need rakud ja nende eralduvad molekulid teostavad patogeenide kõrvaldamise või immuunreaktsiooni lõpptoimingud. Efektorid toimivad koos lõppsaadetistega, nagu antikehad või perforiin-tiilid, et viia vastus lõpule.

Oluline on eristada efektorid sensoritest või retseptoritest: sensorid tuvastavad stiimuli, efektorid teevad tegeliku toimingu. Mõiste võib rõhutada erinevaid kontekste – füsioloogilist organite vastust või immuunreaktsiooni lõpplahendust –, kuid mõlemal puhul efektorid on vastuse teostajad.