dispersioonivõimest

Dispersioonivõime, tuntud ka kui dispersioonivõime tegur, on optikas ja materjaliteaduses kasutatav termin, mis kirjeldab materjali võimet lahutada valgust selle koostisosadeks lainepikkuse järgi. See tähendab, et erinevad värvid (lainepikkused) valgusest liiguvad materjalis erineva kiirusega. Nähtus on kõige paremini tuntud prismast läbi mineva valge valguse lahustumise kaudu spektriks, kus iga värvus murdub erineva nurga all.

Dispersioonivõime on otseselt seotud materjali murdumisnäitajaga, mis muutub sõltuvalt valguse lainepikkusest. Mida suurem on murdumisnäitaja erinevus erinevate lainepikkuste korral, seda suurem on dispersioon. Seda omadust kasutatakse laialdaselt erinevates optilistes seadmetes, nagu läätsedes, teleskoopides ja mikroskoopides, et korrigeerida värvidefekte ehk kromaatilist aberratsiooni. Samuti on dispersioonivõime oluline optilistes kiududes, kus see mõjutab signaali levikut ja võib põhjustada andmete moonutusi. Mõõtühikuna kasutatakse dispersioonivõimet sageli Abbe arvu kaudu, kus suurem Abbe arv tähendab väiksemat dispersiooni.