disinfitseerimist

Disinfitseerimine (disinfitseerimist) on protsess, mille käigus vähendatakse või hävitatakse patogeenseid mikroorganisme pindadel, riietel, varustuses või vedelikes, et vähendada nakkusohtu. See hõlmab nii desinfektsiooni kui ka sanitiseerimist ning erineb steriliseerimisest, mille eesmärk on hävitada kõik eluvormid.

Meetodid: kemikaalsed desinfektsioonivahendid (alkoholid, klooriühendid, hapnikupõhised ained, fenoolid), kuum-käsitlus (kõrge temperatuur), UV-C kiirgus ja plazmamenetlused. Valik sõltub pinnast, mikroorganismide tüübist, keskkonnast ja kasutuse eesmärgist. Enne desinfitseerimist tuleb pind sageli puhastada, et eemaldada mustus, mis vähendab toimeainete efektiivsust. Kontaktiaeg ja kontsentratsioon peavad vastama vahendi etikettidele ja standarditele.

Rakendused: haiglad, laborid, toitlustus- ja toidutööstus, koolid, kodumajapidamised. Desinfitseerimine on kriitiline nakkuste ennetamiseks, kuid see ei ole sama mis steriliseerimine; spooride vastu on sageli vaja teistsuguseid meetmeid.

Piirangud ja ohutus: mitte kõik desinfektsioonivahendid ei sobi kõikidele pindadele või mikroorganismidele; liigne või ebapiisav kasutus ning orgaanilise saaste olemasolu võivad vähendada tulemust. Kasutaja peab järgima ohutusjuhiseid, tagama piisava ventilatsiooni ning vajadusel kaitsvaid vahendeid.

Regulatsioonid ja kvaliteet: desinfektsioonivahendid on riiklikult reguleeritud ning kasutusjuhised, märgistused ja nõutud kontaktiaeg tuleb järgida. Terminoloogia võib riigiti erineda.