derivatiivlepingute

Derivatiivlepingud ehk tuletisinstrumendid on finantslepingud, mille väärtus tuleneb ühe või mitme alusvara hinnast. Alusvaraks võib olla aktsia, võlakiri, kaup, valuuta, intressimäär või isegi muu derivatiiv. Derivatiivlepingute põhiomadus on see, et nende lepingulised õigused ja kohustused on seotud alusvara tulevase väärtusega.

Kasutatakse mitmesuguseid derivatiivlepingute tüüpe, millest levinumad on futuurid, forward-lepingud, optsioonid ja vahetustehingud (swaps). Futuurid ja forward-lepingud on kokkulepped osta või müüa alusvara kindlal tulevikupäeval kindla hinnaga. Optsioonid annavad omanikule õiguse, kuid mitte kohustuse, osta või müüa alusvara teatud hinnaga enne või hiljemalt kindlal kuupäeval. Vahetustehingud hõlmavad kahte osapoolt, kes vahetavad tulevikus teatud perioodi jooksul rahavoogusid, mis põhinevad erinevatel alusvaradel, näiteks intressimääradel või valuutadel.

Derivatiivlepinguid kasutatakse mitmel eesmärgil. Üks peamisi kasutusviise on riskide maandamine (hedging). Näiteks saab ettevõte, kes ootab tulevikus kindla välisvaluuta vajadust, kasutada derivatiive valuutariskide maandamiseks. Teine levinud eesmärk on spekuleerimine. Investorid võivad kasutada derivatiive, et panustada alusvara hinna liikumisele, lootes kasumi teenimisele. Lisaks kasutatakse derivatiive ka arbitraazhi eesmärgil, et teenida kasumit hinnavahedest erinevatel turgudel. Derivatiivlepingud võivad olla keerukad ja seotud märkimisväärsete riskidega, mistõttu nende kasutamine nõuab sageli põhjalikke teadmisi finantsturgudest.