dekompositsiooni

Dekompositsioon on üldmõiste, mis kirjeldab protsessi, mille käigus keerukas süsteem või ühend laguneb kahe või enama lihtsama komponendi või osaks. Selle eesmärk on analüüsida süva struktuuri, parandada mõistmist, mudeldamist või lahendamist ning tihti muuta keeruline objekt käsitletavaks ja töödeldavaks.

Keemias tähistab dekompositsioon reaktsiooni, kus ühend laguneb lihtsamateks aineteks. Näiteks kuumutamisel laguneb kaltsiumkarbonaat CaCO3 kaltsiumoksiidiks ja dioksiidiks: CaCO3 -> CaO + CO2. Dekompositsioonireaktsioonid võivad olla endotermilised või eksotermilised ning sageli vajavad energiavidinat.

Mate­maatikas tähendab dekompositsioon objekti jagamist lihtsamateks komponentideks. Arvude dekompositsioon hõlmab näiteks primaartegurite (lihttegurite) leidmist; lineaaralgebras võib dekompositsiooniks olla LU, QR või singulaarsed väärtuste dekompositsioon (SVD) ning eigen-dekompositsioon, mis aitab mõista ruumilist struktuuri ja lahendada süsteeme. Dekompositsioonid on põhialuseks nii tehete kui ka märkimisväärsete andmete tihendamisel ja kultuuriruumi mõistmisel.

Andmetöötluses ja statistikaga seostatakse dekompositsiooni ajajoonedeks: signaal jagatakse trendi, hooajalisuse ja jäägi osadeks; teatud mudelites kasutatakse Fourier- või muud tüüpi dekompositsioone. Üldiselt on dekompositsioon kasuliku tööriistana keskne inim- ja arvutusteaduse valdkondades, kuid see võib olla olukorrast sõltuvalt mitte-uniikne ja sõltub illustreerimiskontekstist.