dekomposiooni

Dekompositsioon on protsess või tulemus, mille käigus keeruline süsteem, ühend või andmestik jagatakse lihtsamateks komponentideks või osadeks. Mõistet kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades, et mõista struktuuri aluskehasid, analüüsida ning töödelda keerulisi objekte.

Keemilises kontekstis tähendab dekompositsioon reaktsiooni, mille käigus aine laguneb kergematele ühenditele. Näiteks kaltsiumi karbonaat laguneb kuumutamisel kaltsiumoksiidiks ja süsinikdioksiidiks. Dekompositsioonireaktsioonid võivad olla endotermilised või eksotermilised ning nende kiirus oleneb temperatuurist, rõhust ja katalüütidest.

Bioloogilises ja ökoloogilises kontekstis viitab dekompositsioon orgaaniliste ainete lagundamisele mikroorganismide (nt bakterite ja seente) poolt lihtsamateks ühenditeks ning sellest tulenevale toitainete ringlile mullas ja veekeskkonnas. Protsessid hõlmavad rakkude lagundamist, mineraliseerimist ja humifikatsiooni.

Matemaatikas, informaatikas ja teistes täppisteadustes kasutatakse dekompositsiooni keeruliste objektide lihtsustamiseks. Näideteks on maatriksite dekomposioon (LU-, QR-, SVD), funktsionaalsete signaalide dekompositsioon (Fourier- või lainepõhised meetodid) ning andmete dekompositsioon (PCA, ICA). Dekompositsioon aitab analüüsida muutujate omavahelisi seoseid, vähendada andmete dimentsioonide arvu, suurendada mudelite selgust ja parandada arvutuslikku efektiivsust.

Kuigi mõiste on laialdane, on dekompositsiooni täpne tähendus sõltuv kontekstist ja kasutatavast alusest. Mõnikord ei ole jagamine unikaalne ning erinevad meetodid võivad anda erinevaid tulemusi.