deflagratsiooni

Deflagratsioon on põlemisprotsess, mille käigus leeg levib läbi mitte põlenud segu subsonilise kiirusega. Leegi levik on peamiselt soojusülekande ja molekulide difusiooni teel ning see ei tekita tugevat šokklaine. Deflagratsioon erineb detoneerimisest, kus läbimurdelisel mootoril ish tekib šokk ja põlemisõld kiirleb ultral last.

Leegi kiirus sõltub segu koostisest, rõhust, temperatuurist ja segamisest. Laminaarne deflagratsioon on tavaliselt aeglane, kuid turbulentsus ja segastused võivad leegikokkupiirisel kiirust oluliselt suurendada. Ringlussevõtt ja mahuti geomeetria, rõhu tõus ning takistused võivad edendada deflagratsiooni kiirenemist, eriti suletud või piiratud ruumides, kus tekib turbulentne vool.

DDT ehk deflagratsiooni-toodav detonatsioon on nähtus, kus deflagratsioon kiireneb ja muutub detonatsiooniks—šokklainega kombineeritud püsiv põlemisreeglite arengu tulemus. DDT on oluline risk tihedates ja suletud süsteemides, kuna see võib viia väga suure rõhu ja äkilise energiapurskuni.

Rakendustes ja ohutuses on deflagratsioon keskne mõiste gaasivaldkonnas, tööstuslikes põletites ja süttimisriskide hindamisel. Põlemis- kontrolli eesmärk on hoida deflagratsiooni ohutul tasemel ning vältida turbulentsi või takistuste tekitatud kiirenemist, mis võiks viia detonatsioonini. Põlemisharjutustes kasutatatakse ka deflagratsioone, et tagada kontrollitud ja aeglane põlemine, mis sobib enamiku mehhaaniliste protsesside jaoks.