deduktsioon

Deduktsioon on loogilise mõtlemise vorm, mille käigus järeldused põhinevad eelnevalt antud üldisel või kindlal tõelisel alusel. Deduktiivne järeldus on loogiliselt kehtiv, kui premissid on tõesed ja arutluse struktuur on kehtiv. Erinevalt induktsioonist ei paku deduktsioon üldistusi tõenäosuslikult, vaid näitab, kuidas kindel järeldus järgneb olemasolevatele väidetele.

Sõltuvalt struktuurist on deduktsioonis erinevaid vorme. Syllogism on klassikaline kolmest osast koostatud loogiline konstruktsioon: kõik A on B, kõik B on C, seega kõik A on C. Modus ponens ütleb: kui „Kui P, siis Q“ ning P on tõene, siis Q on tõene. Modus tollens: kui „Kui P, siis Q“ ning Q on väär, siis P on väär. Lisaks on erinevaid vorme, mis näitavad, kuidas üldised või spetsiifilised järeldused välja tuua.

Ajalugu: Deduktsiooni mõiste ja meetod pärinevad antiikajast ning neid arendati läbi kesk- ja uusaja. Axiomatiseerimise ja formaalsete süsteemide loomisega 19. ja 20. sajandil panustasid olulisel moel Frege, Russell, Wittgenstein, Hilbert ja teised.

Rakendused: Deduktsiooni kasutatakse matemaatikas, loogikas, informaatikas ja õiguses; sellest sõltuvad teoreemide tõestused, tarkvaratõendus ja seaduste järelduste vormistamine ning kontroll.