baarkoodid

Baarkoodid on optilised koodid, mida kasutatakse kaupade ja dokumentide kiireks identifitseerimiseks ning jälgimiseks. Iga baarkood kodeerib unikaalse identifikaatori ning sageli lisateavet, mida saavad masinad kiiresti lugeda ja töödelda.

Baarkoodide ajalugu ulatub 1950. aastatesse, mil ideed esitasid Norman J. Woodland ja Bernard Silver. Esimene edukas skaneeritav baarkood oli UPC-A ja see kasutati 1974. aastal Wrigley’s Juicy Fruit - kommi pakendil, märkides suurt muutust jaekaubanduse laoprotsessides.

Kõige levinumad on üks- või lineaarkoodid (1D), näiteks UPC-A, EAN-13, Code 39 ja Code 128. Kahekordse (2D) baarkoodide hulka kuuluvad QR-koodid ja Data Matrix, mis suudavad salvestada märkimisväärselt rohkem teavet, sealhulgas veebiaadresse ja teksti. 2D-koodid tavaliselt vajavad pilti või kaamerat lugejate asemel.

Koodi loetakse optilise lugeja või mobiilse kaameraga. 1D-koodid dekodeeritakse koodi kujundist saadud joonte ja tühikute mustrite põhjal ning neile sageli lisatakse kontrollnumbrik, mis aitab vigade avastada. 2D-koodid pakuvad suuremat salvestuskapatsiteeti ja võivad sisaldada mitte ainult numbreid, vaid ka teksti või URL-e.

Standadid ja organisatsioonid: peamised on GS1 ja erinevad ISO/IEC standardid. GS1 kehtestab globaalsed identifikaatorid (nt GTIN), mida kasutatakse UPC/EAN ja logistikas. ISO/IEC 18004 hõlmab 2D-koodide, sealhulgas QR-koodide standardid ning teisi kvaliteedi- ja turvastandardeid.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad jaekaubandust, logistikat, tervishoid ja varude haldamist. Baarkoodid suurendavad tõhusust ja täpsust, kuid kahjustatud või halvasti printitud kodeerimine võib lugemist raskendada.