autoignitsioonitemperatuur

Autoignitsioonitemperatuur (AIT) on madalaim temperatuur, mille juures aine süttib iseenesest ilma välise süüteallikata normaalsetes õhu tingimustes. See erineb leegituspunktist (flash point), mis on madalaim temperatuur, mille juures aine eraldab piisavalt lenduvaid gaase moodustamaks süttiva segu õhuga ning vajab välisallika süütamist.

AIT määratakse standardiseeritud katsetega, kus ainet kuumutatakse kontrollitud atmosfääris ja registreeritakse temperatuur, mille juures ilmneb süttimine. Tavaliste testide hulka kuuluvad näiteks ASTM E659 ja ISO 2719/2710. AIT sõltub tingimustest ja seetõttu võib see varieeruda suurel vahemikul: oksügeni kontsentratsioon, rõhk, aine olek (gaas, vedelik, tahke aine), suurus ja geomeetria, pindade suurus ning soojusvahetus, niiskus ja lisandid.

AIT mõjutavad paljud tegurid. Kõrge hapniku või suurema rõhuga keskkonnas võib AIT sageli langeda. Samuti mängivad rolli aine puhtus, esinemise vorm (lahus, suspensioon, tolm), aine kohta keemilised omadused ning koostises olevad katalütaatorid. Üldiselt on AIT maailmavaateliselt suurem kui madalad temperatuurid, mis on vajalikud gaasiliste või vedelate lenduvate liigeste oksüdatsiooniks.

Rakendused ja tähtsus. AIT on oluline ohutus- ja riskianalüüsides, vee- ja energiatootmise, ladustamise ning töötlemise valdkonnas. See aitab hinnata spontaanse süttimise ohtu, kujundada sobivaid ladustamistingimusi, ventilatsiooni ja kuumuskaitsemeetmeid ning vähendada plahvatusohtu nii pulbrite kui ka vedelike puhul. AIT on üks osa ohutuse hindamisest; tulekahju või plahvatuse risk sõltub ka ajast, segust, ventilatsioonist ja muust.