autentikatsioon

Autentikatsioon on protsess, mille käigus kontrollitakse isiku või süsteemi identiteedi õigsust enne ligipääsu lubamist. Selle eesmärk on kinnitada, et esitatud identiteet vastab tegelikkusele, kelleks ta esineb. Autentikatsioon on sageli osa suuremast kontrolli süsteemist, kus lisaks identiteedi tõendamisele hinnatakse ka lubatud ligipääsu ulatus.

Autentimise tegurid jagunevad tavaliselt kolme gruppi: teadmiste tegur (mida inimene teab, näiteks parool või PIN), omandi tegur (mida inimene omab, näiteks turvakood, sertifikaat või nupp/token), ning olemuslik tegur ehk biometüriline (biomeetrilised omadused, näiteks näotuvastus või sõrmejälg). Täiendavate turvameetodite hulka kuulub multifaktorautentatsioon (MFA), mis kasutab kahe või enama teguri kombinatsiooni.

Erinevad lahendused ja tehnoloogiad hõlmavad paroolide või PIN-ide kasutamist, biometria põhist autentimist, sertifikaatidepõhist autentimist, ühekordseid koode (TOTPs), turvakaartide ja FIDO2/WebAuthn-lahendusi. Mõnel juhul kasutatakse ka riistvaral põhinevaid võtmeid või mobiilirakenduste kaudu tehtavat kinnitust. Protokollidest kasutatakse identiteedi sidumiseks ja ligipääsu haldamiseks standardsed lahendused, nagu OAuth 2.0, OpenID Connect ja SAML; FIDO2/WebAuthn pakuvad tuge biometriale ja kaasaegsetele turvavõtmetele.

Autentikatsioon erineb autoriseerimisest: autentikatsioon tõendab identiteedi, autoriseerimine määrab, milliseid toiminguid või ressursse kasutaja lubatud kasutada. Kasutusalad hõlmavad veebikontosid, ettevõtte võrgusistse, API autentimist ja pilveteenuseid. Peamised ohud on phishing, varastatud või replikatsioonikoode ning kredentiaalide lekke riskid, mida vähendatakse mitmetegurilise autentimise ja turvaliste praktikate kehtestamisega.