aurujõust

Aurujõud on energia, mida toodetakse vee aurustamisel ning seejärel suunatakse aur töökeskkonda. Tekkinud auru kõrge rõhk ja temperatuur tekitavad mehhaanilist tööd, mida saab rakendada kolvi või turbina abil. Aurujõud on olnud keskne energiaallikas tööstusrevolutsiooni ajal ning see roll püsib tänapäeval paljudes energeetikasüsteemides.

Ajalugu

Aurujõu kasutamine sai alguse 18. sajandil, kui arendati esimesi praktilisi aurumasinaid. James Watt oma parandustega suurendas märkimisväärselt efektiivsust, mis kiirendas tööstuslikku arengut. 19. sajandil võimaldasid aurujõud laevade ja raudteede laienemist ning laialdasemat tööstuslikku tootmist. 20. sajandil hakati laialdaselt kasutama auruturbiine elektrijaamades, kus aur muundub mehhaanilisest tööks elektrienergiaks. Tänapäeval on auruturbiinid jätkuvalt olulised nii fossiilsete kui ka tuumaenergia ja mõnede päikeseplateformidega ühendatud süsteemides.

Tehnika ja toimimise põhimõte

Peamised komponendid on boiler (auruküte), auruturbiin või kolv, kondensaator ja pump. Boiler kuumutab vett auruks; auru rõhk ja temperatuur tekitavad tööd turbinaadis või kolvis. Aurujõu tsüklid korratakse, ühendluseks on Rankine tsükkel, mis kirjeldab kuumutamist, töö tegemist ja kondenseerumist. Tõhusust parandavad meetmed, nagu ettekuumutamine ja regeneratiivsed soojusvahetused.

Kasutus ja keskkond

Aurujõud on endiselt keskne meetod suurte elektritootmiskomplekside jaoks. Nagu energiapoliitika ja tehnoloogia arenevad, kombineeritakse aurujõud teiste allikatega (nt tuumaenergia või päikesekuumus), et parandada usaldusväärsust ja vähendada saasteid. Aurujõud nõuab veekasutust ja kütust ning võib põhjustada keskkonnamõjusid sõltuvalt kasutatavast kütusest.