antifungaalsetel

Antifungaalsete ravimite rühm hõlmab aineid, mida kasutatakse seeninfektsioonide raviks inimestel. Need ravimid võivad olla fungitsiidse ehk seenehävitava või fungistatise ehk seene kasvu pidurdava toimega ning neid manustatakse nii lokaalselt kui süsteemselt. Lokaalsed vormid hõlmavad kreeme ja salve, süsteemsed vormid aga suukaudseid tablette või intravenioosseid infusioone.

Peamised ravimirühmad on polüeenid (amfoteritsiin B, nüstatiin), azoolid (flukonasool, itrakonasool, vorikonasool, posakonasool), alilamiinid (terbinafiin), ehinokandiinid (kasofungiin, mikafungiin, anidulafungiin) ning püürimidiini analoogid (5-fluorotsütosiin). Polüeenid seon ergosterooliga seina lipiidides ning tekitavad membraani lõhkeseisundit. Azoolid inhibeerivad ergosterooli sünteesi. Alilamiinid blokeerivad squalene epoksidaasi. Ehinokandiinid inhibeerivad 1,3-β-D-glukaani sünteesi. 5-fluorotsütosiin muundub rakus sisemiselt toksilisteks ühenditeks ja pärsib nukleiinhappe sünteesi.

Kasutus ja valik sõltuvad infektsiooni liigist ja patsiendi tervisest. Lokaalsed ravimid sobivad tavaliselt naha- või limaskestainfektsioonideks; süsteemsed ravimid on vajalikud eluohtlike või sügavate infektsioonide korral, nagu kandidemia, cryptococcal meningitis või Aspergillus-infektsioonid. Ravi kestus ja valik määratakse patogeeni tundlikkuse ja ravireaktsiooni alusel.

Kõrvaltoimed ja koostoimed: amphotericin B võib põhjustada neerutoksilisust ja infusioonireaktsioone; azoolid võivad anda maksakahjustust ning neil on märkimisväärsed ravimvahelised koostoimed CYP450 süsteemiga. Ehinokandiinid võivad harva põhjustada hepatotoksust või infusioonireaktsioone. Resistentsus esineb mõnede liikide puhul ning nõuab ravi ajakohaste suuniste järgi järgimist.