antidiskrimineerimise

Antidiskrimineerimise mõiste viitab meetmetele ja praktikatele, mille eesmärk on vältida diskrimineerimist inimeste erinevate sotsiaalsete rühmade alusel ning tagada võrdne kohtlemine. Diskriminatsioon võib olla otsene või kaudne ning see võib ilmneda mitmes eluvaldkonnas, sealhulgas töös, hariduses, eluaseme kättesaadavuses ja avalikes teenustes.

Õiguslik raamistik ühendab rahvusvahelised ja riiklikud normid. Euroopa Liidu võrdõiguslikkuse direktiivid ja ÜRO inimõiguste konventsioonid mõjutavad riikide õigusakte. Eestis kehtivad seadused ja määrused, mis keelavad diskrimineerimise rühmade alusel ning annavad kaitse ning võimalused kaebuste esitamiseks ja õiguskaitseks. Järelevalvet teostavad kohtud ning riiklikud võrdõiguslikkuse või sotsiaalsete õiguste valdkonna ametiasutused, mis menetlevad kaebusi ja annavad soovitusi.

Peamised rakendusvaldkonnad on töölevõtmise ja töösuhete võrdne kohtlemine, haridus, eluaseme kättesaadavus ning avalike teenuste, kaupade ja teenuste võrdne kättesaadavus.

Praktikas hõlmab antidiskrimineerimine ennetavat tööd, teadlikkuse tõstmist, koolitusi ning poliitikate väljatöötamist; kaebuste menetlust, järelevalvet ning andmete kogumist ja analüüsi võrdõigusvõimaluste parandamiseks.

Väljakutsed hõlmavad intersektsionaalsust ja digitaalse diskrimineerimise riskide kasvu, andmete kvaliteedi ja ulatuse parandamise vajadust ning usalduse suurendamist elanikkonna seas. Antidiskrimineerimise tegevus on seetõttu pidev protsess, mis nõuab koostööd riigi, tööandjate, haridusasutuste ja kogukondade vahel.