anodeeritud

Anodeeritud ehk anodiseeritud pind on metallpinna kaitsev ja esteetiline oksüdikihiga kate, mis tekib elektrokeemilise oksüdatsiooniprotsessi käigus. Protsessis toimib metall lahuses elektroodina (anood) ning kasvav oksüdikiht on tihedalt seotud alusega. Pind muutub nii tugevamaks kui ka korrosioonikindlam ja omab paremat värvi- ja viimistlusvõimalust.

Kõige levinum materjal on alumiinium ja selle sulamid; mõnel määral anodiseeritakse ka magneesiumi ja titaani. Protsessis pannakse metall lahusesse ja rakendatakse voolu, mille tulemusena oksüdikiht kasvab. Kiht on kasvav ja jääb metalliga tihedalt seotud.

Kihi paksus ja omadused sõltuvad kasutatavast protsessist. Tavaline (Type II) väävelhappe anodiseerimine tekitab kihti umbes 5–25 mikromeetri paksusena; hardcoat (Type III) on paksem, sageli 25–100 mikromeetrit või enam. Chromic acid anodizing (Type I) on vanem variant ja tänapäeval vähem kasutusel.

Välimus ja värvivalikud: oksüdikiht on tavaliselt matt, kuid viimistlus sõltub lõplikust tööst ning poorset kihti saab värvida nii pigmide kui elektrolüütilise värvimise abil. Pärast värvimist või viimistust tihendatakse kiht, mis suurendab poorsuse sulgumist ja korrosioonikindlust.

Rakendused on laialdased: lennundus ja autotööstus, arhitektuur ja elektroonika. Anodeeritud pinnad pakuvad paremat kulumiskindlust, korrosioonikaitset ja võimalust erineva viimistluse ning värvi kasutamiseks.

---