anodeerimisprotsesse

Anodeerimisprotsessid ehk anodiseerimine on elektrokeemiline meetod, mille käigus moodustub metalli pinnale oksüdi kiht. Tekkinud kiht on tavaliselt kõvem ja tihedam, mis suurendab korrosioonikindlust ja kulumiskindlust ning annab pinnale parema esteetilise välimuse. Anodeerimine toimub, kui töökeha on lahuses elektrilise anoodina ja rakendatakse kontrollitav vool.

Kõige levinum materjal on alumiinium, kuid anodiseeritakse ka magneesiumi, titaani ja tsinki ning nende sulamid. Tüüpilised elektrolüüdid on happelised lahused, näiteks väävelhape, oksalaat või fosforhape. Protsessi ajal oksüdeerub metall pinnal ning tekib oksüdi kiht, mille poorsus ja paksus sõltuvad voolutugevusest, ajast ja temperatuurist.

Kiht on tavaliselt porine ja seda saab värvida. Värvimise korral imbub värv pigmentide läbi poore. Pärast värvimist tihendatakse poorsus kuuma veega, auru või spetsiaalsete tihendusainega, et parandada tihedust ja kaitset. Kiht võib olla õhuke (tavaline anodiseerimine) või paksem ja kõvem (kõva anodiseerimine), vastavalt rakendusele.

Rakendused hõlmavad arhitektuurset ja elektroonikaga seotud alumiiniumist osi, lennundus- ja autotööstuse komponente ning köögitarbeid. Anodeerimise eelised on suurem korrosioonikindlus, parem kulumiskindlus ja võimalus saada dekoratiivset või värvilist viimistlust; piiranguteks on poorsuse vajadus tihendada ning elektrolüüdi ja jäätmete ohutu käitlemine.

Keskkonna- ja ohutusküsimused: anodiseerimine kasutab happelisi lahuseid; töö käib vastavate ohutus- ja jäätmekäitluse meetmete raames, ning energiatarbimine võib olla märkimisväärne. Protsessid on kohandatavad vastavalt materjalile ja soovitud kihtide omadustele.