kulumiskindlus

Kulumiskindlus on materjali võime vastu pidada kulumisele, mis tekib mehaanilises kontakti või libisemise tulemusena. Kulum võivad põhjustada vabalt liikuvad osad, karedad pinnad, kõrge koormus või märg-keskkond, mille tagajärjel kaotab materjal oma pinda või struktuuri omadusi. Kulumiskindlus sõltub materjali omadustest (näiteks kõvadus, sitkus ja mikrostruktuur), töötingimustest (koormus, kiirus, temperatuur, määrdeaine) ning kontaktpaaridest.

Kulumiskindluse hindamiseks kasutatakse erinevaid testimeetodeid, mis mõõdavad kulumise määra või kulumise järgnevat mahu-kaotust. Levinumad meetodid hõlmavad pin-on-disk ja block-on-ring tüüpi teste ning erinevaid abrasiivseid katseid. Tulemuste väljendamiseks kasutatakse tavaliselt kulumist kui mahtu kaotatud üksust aja või läbitud teepikkuse kohta ning vahel ka kulumise koefitsiendi. Erinevad materjalid ja katted (nt teras, karbid, keraamika, komposiitid, PVD/CVD kattekihid nagu DLC) pakuvad erinevat kulumiskindlust ning sobituvad erinevatesse rakendustesse.

Kulumiskindlust saab parandada mitmel viisil: suurendades kõvadust või lisades kõvafaasi, kasutades spetsiaalseid kattekihte, optimeerides mikrostruktuuri ning rakendades sobivaid määrdeaineid või pinnatöötlusi (nt nitrimine, carburiseerimine). Samas võivad kõrge kõvadus ja suur kulumiskindlus ahendada sitkust või töötluslikkust, seega tuleb tasakaalustada omadusi vastavalt rakendusele.

Kulumiskindlus on oluline tööstusharudes nagu autotööstus, masinapark, lennundus, tööstuslike tööriistade tootmine ja meditsiin, kus kulumine mõjutab teenindusaega, hooldusvajadust ja kulukust.