andmetüübist

Andmetüüp (andmetüübist) on määratlus, mis kirjeldab, milliseid väärtusi andmed võivad vastu võtta, milliseid operatsioone nende peale rakendatakse ja kui palju ruumi nad mälus võtavad. Tüübi mõistmine aitab tagada andmete järjepidevuse, vähendada vigu ning optimeerida koodi jõudlust ja mälu kasutust.

Põhitüübid on näited: täisarvud (integer), murdarvud (floating-point numbers), loogilised väärtused (boolean), märgid ja teksti (string), kuupäev ja aeg ning binaarsed andmed (binary data).

Komplekssed tüübid hõlmavad massiive (arrays), loendeid (lists), kirjeldusi või strukture (records/structures), kaarte või sõnastikke (maps/dictionaries) ja komplekte (sets). Kasutajagrupide jaoks võivad olla ka enumeratsioonid (enums), strukt ja klassid, mis võimaldavad luua omatüüpe.

Tüübisüsteemid jagunevad peamiselt statiliseks tüübimiseks ja dünaamiliseks tüübimiseks. Statiline tüübimine kontrollib tüüpide vastavust juba kompileerimise ajal, dünaamiline tüübimine toimub jooksuaeg. Mõnes keeles võivad tüübid olla tugevad või nõrgad ning pakkuda tüübikaart või tüübi teisendamist (type casting) ning mõnel juhul ka tüübivea automaatset tuvastamist (type inference). Tüübiturvalisus mõjutab vigade ilmsust ja andmete järjepidevust.

Andmetüüpidel on keskne roll andmehalduses. SQL- andmetüübid määravad veergude vormi ja ruumi, NoSQL-tüübid võivad pakkuda paindlikumaid struktuure. Andmete vahetamisel kasutatakse sageli standardseid vorme, näiteks JSON ja XML, mis defineerivad tüüpide liike nagu string, number, boolean, null, array ja object.