analoogmodulaatorid

Analoogmodulaatorid on seadmed või skeemid, mis modulaerivad analoogsignaali, et kanda teavet. Tavapäraselt muudetakse kande omadusi nagu amplituud, sagedus või faas vastavalt modulaatorsignaalile. Analoogmodulaatorid töötavad reaalajas ning neid kasutatakse peamiselt raadio- ja muudes analoogkommunikatsiooni rakendustes, kus digitaalne töötlemine ei ole praktiline või kus on soov minimaalne viivitus ja lihtne konstruktsioon.

Peamised analoogmodulaatori tüübid on amplituudmodulaatorid (AM), sagedusmodulaatorid (FM) ja faasmodulaatorid (PM). AM-is muudetakse kandja amplituudi vastavalt modulaatorsignaalile, mille tulemusel teave ilmub kande amplituudil. FM muudab kandja hetkese sageduse vastavalt modulaatorile ning PM muudab kandja faasi. Need tüüpide kombinatsioonid annavad erinevaid mürasummutuse ja laiemate modulaatorperekondade võimalusi ning nõuavad sageli spetsiifilist stabiilsust ja filtreerimist.

Rakendused ja arhitektuurid: Analoogmodulaatorid on laialdaselt kasutusel raadiosides, sealhulgas AM- ja FM-radios, televisioonis, radarites ning mõnes testimis- ja kontrolliseadmes. Arhitektuurilt võivad need olla lihtsad või keerukamad, sisaldades lineaarseid võimendeid, segajaid ja kandeja sageduse või faasi kontrolli jaoks vajalikke oscillator- või PLL-süsteeme. Sarnaselt teiste analoogse modulatsiooniga spetsifikatsioonidega on oluline minimaalne toon- ja mõjualasifikatsioon.

Ajalugu ja tänapäev: Analoogmodulaatorid olid 20. sajandi algusaegade raadiokommunikatsiooni nurgakivid. Amplituudmodulatsioon oli varasem standard, sagedusmodulatsioon (FM) sai laialdaselt populaarseks 20. sajandi keskpaigas tänu paremale mürasummutusele. Kuigi digitaalmodulatsioon on saanud peamiseks standardiks, jäävad analoogmodulaatorid teatud rakendustes olulisteks, näiteks mõnes FM-raadiojaamas, analoogkommunikatsioonis ja spetsialiseeritud testimise vahendites.