võimendeid

Võimendi on elektroonika seade, mis suurendab sisendsignaali amplituudi või võimsust. Tavaliselt suurendab see pinget või voolu ning väljundsignaal on sisendsignaaliga võrreldes tugevam. Võimendi mõju tähistatakse võimendusega Av (Vout/Vin). Sageli kasutab võimendi negatiivset tagasisidet, et parandada stabiilsust, laiendada tööulatusi ja vähendada moonutusi.

Võimendi tööpõhimõte põhineb aktiivsel komponendil (transistor või op-amp), toiteallikal ja tagasisidevõrgustikul. Sisendi- ja väljundimpedantsid ning need, kas tegemist on pinge- või vooluvõimendiga, määravad rakenduse. Võimendid võivad olla mõeldud pinge- või voolivõimendusteks ning tihti kombineeritakse neid, et saavutada soovitud karakteristikud.

Võimendid jagunevad lineaarseteks ja mittelineaarseteks. Lineaarvõimendid püüavad säilitada signaali kuju ning neid kasutatakse tundlike analoogseadmete ja suure täpsusega rakenduste juures. Mitte-lineaarsed võimendid keskenduvad suuremale väljundvõimsusele või konkreetsetele töösagedustele. Olulised arhitektuurid on pinge-, voolu- või kombinatsioonvõimendid. Spetsiaalselt eristuvad on op-ampide kasutavad lineaarvõimendid ja lõppvõimendid (võimsusvõimendid). Klasside jaoks heli- ja audiojaotustes on tavalised Class A, B, AB ja D. RF-võimendid on mõeldud kõrge sagedusega rakendustele, kus on oluline lai ribalaius ja madal moonutuste tase.

Kasutusalad hõlmavad heli (kõlarid ja stuudiorežiimid), telekommunikatsiooni, instrumentatsiooni ja teaduslikke mõõteseadmeid. Ajalugu hõlmab varaseid vakuumtoruvõimendeid 1910.–1920. aastatel, transistorite tulekut 1950.–1960. ning integreeritud op-ampide levikut 1960.ndatel.