alistuslauseid

Alistuslause ehk alistuv lause on lausest sõltuv lause, mis ei saa iseseisvalt mõttena väljenduda ja mille tähendus on seotud pealause sisuga. Alistuslause lisab pealausele täpsustusi, selgitusi või ajaliselt, põhjusega või sihiga seotud infot. Ta võib esineda objektina, subjektina või täiendada lausete tähendust teisel viisil.

Alistuslausete peamised liigid jagunevad funktsiooni järgi kolme rühma: nimelised alistuslaused, adverbiaalsed alistuslaused ja relativislaused. Nimelised alistuslaused täidavad pealause jaoks nimekõne või objekti rolli ja neid ilmestavad näiteks laused nagu Ma arvan, et ta tuleb. Adverbiaalsed alistuslaused kirjeldavad asjade toimumise aega, koha, tingimust, põhjust või eesmärki; näited: Kui vihma sajab, jääme koju (aeg/tingimus), Ta tuli, et näidata (eesmärk), Ta lahkus, sest ta oli väsinud (põhjus). Relatiivsed alistuslaused seovad mõne eespool mainitud nimisõna või nimega ning on tavaliselt algusega kelle, kellel, kes, mis, mida või kus; näiteks Inimene, kelle auto on sinine, helistas.

Agustadused ja märgid: alistuslausete eristus ja jõuline seos pealausega väljenduvad tavaliselt kirjavahemärkide abil. Enne alistuslauset pannakse koma, kuid kui alistuslause asub pealause ees või lõpus, võib paigutus varieeruda sõltuvalt lause rõhust ja lause struktuurist. Aestetselt ja grammatilisel tasandil alistuslausete õigeks mõistmiseks on oluline eristada nende funktsiooni pealause sees ning jälgida konjunktsioonide ja relatiivsete sõnade kasutust.