agresiivsusest

Agresiivsus on soov või valmisolek tekitada teistele kahju või kontrollida nende käitumist, sageli väljendudes füüsilise jõu, ähvarduste või solvava suhtluse kaudu. Mõiste hõlmab nii otsest kui ka varjatud või sotsiaalselt suunatud käitumist ning seda uuritakse mitmetes teadusvaldkondades, eelkõige psühholoogias ja sotsioloogias.

Peamised vormid on reaktiivne (reaktsiooniline) agressioon ja proaktiivne (instrumentaalne) agressioon. Reaktiivne agressioon tekib viha või ohu reageeringul; proaktiivne agressioon on eesmärgiga saavutada kasu või kontroll. Samuti eristatakse otsest ja kaudset ning füüsilist, verbaalset ja sotsiaalset aggressiooni.

Põhjused on mitmekesised ja hõlmavad bioloogilisi, psühholoogilisi ning sotsiaalkultuurilisi tegureid. Bioloogiliselt on näidatud roll hormonaalsetel ja aju-struktuuridega seotud mehhanismidel; psühholoogiliselt võivad agressiivsust ergutada viha, frustratsioon või vaimne stress; sotsiaalsetes tingimustes mängivad roll kasvatus, sotsiaalne õpe ja kultuurilised normid.

Agressiivsuse hindamiseks kasutatakse nii enesehindamisi kui ka objektiivseid vaatlusi; laialdaselt kasutatav on Buss-Perry agressiivsuse küsimustik. Agressiivsus võib põhjustada vigastusi, konflikte ja suhteprobleeme ning mõjutada üldist heaolu. Selle vähendamine ja juhtimine hõlmab emotsioonide reguleerimise treeningut, konfliktide lahendamise oskuste arendamist ning vajadusel terapeutilist või meditsiinilist sekkumist.

Ennetusmeetmed hõlmavad varajast sotsiaal-emotsionaalset õpet, koolide, pere ja kogukonna koostööd ning teadlikku käitumise juhtimist, et vähendada kahjulike käitumiste tekkimist ja parandada sotsiaalset toimimist.