absorptiivsusega

Absorptiivsusega viitab materjali või pinna võimele neelata elektromagnetlaineid. Neelamise määr sõltub lainepikkusest, koostisest, temperatuurist ja mikrosstruktuurist. Absorptiivsus on oluline nii optikas kui materjalide disainis, näiteks valguse juhtimise, katete ja fotoniliste rakenduste kontekstis.

Kvantitatiivne absorptiivsus kirjeldatakse sageli kui osakaal, mida sissetulevast energiast neelatakse. Seda tähistatakse α(λ) või A(λ) ning see on tavaliselt vahemikus 0 kuni 1 (0–100%). Planeekihi korral kehtib tavaliselt avaldise A(λ) + R(λ) + T(λ) = 1, kus R on peegeldus ja T on läbivus. Seega absorptiivsus peegeldab osa energiast, mida materjal mitte ei peegelda ega läbi lase.

Beeri-Lamperti seadus kirjeldab seost neeldumise ja tee pikkuse ning lahuse kontsentratsiooni vahel: A = εlc. See seadus kehtib lahustites ja kirjeldab, kuidas materjali võtmes neeldumine suureneb kontsentratsiooni ja teepikkuse suurenemisega.

Rakendused hõlmavad spektroskoopiat ainete identifitseerimiseks ja kontsentratsiooni määramiseks; atmosfääriteadust ja kliimat, kus gaaside absorptsioon mõjutab radiatiivset tasakaalu; ning materjalide disaini, sh pigmendid, kattekihid ja nanostruktuurid, et kontrollida teatud lainepikkuste neelamist.

Seotud mõisted hõlmavad emissiivsust ja Kirchhoffi seadust: teatud lainepikkustel on absorptiivsus ja emissiivsus termodünaamilises tasakaalus seotud. Mõõtmisele kasutatakse sageli UV–vis spektrofotomeetrit ja muid optilisi meetodeid, et hinnata materjali neelamisvõimet eri lainepikkustel.