Vöötkooditehnoloogia

Vöötkooditehnoloogia on meetod toodete või objektide tuvastamiseks ja andmete automaatseks sisestamiseks. See seisneb mustrite loomises, mis koosnevad paralleelsetest triipudest ja tühikutest. Need mustrid on visuaalselt loetavad skanneri abil, mis teisendab visuaalse teabe digitaalseks numbrikoodiks. Vöötkoodid on tavaliselt trükitud toote pakendile, et kiirendada ja täpsustada ostuprotsessi ja varude haldamist.

Esimesed kaubanduslikud vöötkoodid hakkasid ilmuma 1970. aastatel, peamiselt jaekaubanduses. Praegu on olemas mitmeid erinevaid vöötkoodistandardeid, millest levinumad on Code 39, Code 128 ja UPC (Universal Product Code). UPC on eriti laialt levinud Põhja-Ameerikas. 2D vöötkoodid, nagu QR-koodid (Quick Response codes), on samuti populaarsust kogunud. Need suudavad salvestada rohkem teavet kui traditsioonilised 1D vöötkoodid ja neid saab lugeda ka mobiiltelefonidega.

Vöötkooditehnoloogia rakendused ulatuvad palju kaugemale jaekaubandusest. Seda kasutatakse laialdaselt logistikas, laohalduses, tootmises, tervishoius patsientide tuvastamiseks ja ravimite jälgimiseks ning isegi transpordipiletite kontrollimiseks. Vöötkoodid aitavad vähendada inimlikke vigu, suurendada tõhusust ja parandada andmete täpsust erinevates valdkondades. Skannerid kasutavad tavaliselt punast või infrapunavalgust, et lugeda vöötkoodi ja dekodeerida see arvuti jaoks arusaadavasse vormi.